Boa noite!

Vaid mõned meist/Only some of us

——————ENGLISH BELOW———————

Nonii, esimene nädal ongi lõppemas. Selline tunne on, nagu juba kuu aega oleks möödas, sest nii palju on õpitud ja kogetud. Esmalt alustagem aga tehnilise poolega (kui nii on õige öelda) ehk siis detailidega.

Aga enne, las ma selgitan veidi miskit. Sa ilmselt oled natuke segaduses antud postituse pealkirja tõttu. Olen siin olles püüdnud veidi ka portugali keelt õppida ja “boa noite” tähendab head ööd või head õhtut. Las igaüks otsustab, kas ma panin väga pange pealkirjaga või mitte.

Lisaks, tänases postituses olen ma teiega väga aus (mitte et ma enne poleks olnud) mõndade asjadega, mida ma pole mitte kunagi mitte kellelegi rääkinud, ja ka asjadega, mida ilmselt kõik teavad minust, kes mind teavad.

Aga nüüd tagasi nädala juurde.

Kuna ma pean ennast üpriski analüütiliseks inimeseks, oleks mu unistus kirjutada siia kõik detailed kõikidest imelistest lugudest, mis sel nädalal juhtusid. Aga ma püüan end vaos hoida ja panna kirja vaid mõned lood ja detailid. Kui tahad rohkem teada, kirjuta mulle!

Aga alustame nüüd!

Meil on siin äärmiselt rahvusvaheline seltskond koos: brasiillased, eestlased, lätlased, sakslane, norrakad, kanadalane, ameeriklane, indialane, valgevenelane. Loodan, et keegi mainimata ei jäänud.

Iga päev on sarnane päevakava, mis algab kell 7:00 hommikusöögi ja Jumalaga ajaveetmisega. Päeva jooksul kuuleme palju õpetavat sõnumit, lööme koos maja särama jms. Kui olla päris aus (need on need asjad, mida peaaegu et kõik teavad), siis Eestis olles on minu jaoks väga raske olnud ärgata vara, lugeda Piiblit rutiinselt, koristada rutiinselt ja ma pole väga viitsinud lugeda (ma olen pigem heade raamatute ostja kui lugeja – võite mu endiselt toakaaslaselt kinnitust küsida). Siin on aga kõike seda iga päev, vähemalt 3 kuud järjest. Kas pole mitte imeline? Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt! Ma olen nii tänulik, et siin on nii hea distsipliin ja saan end areneda ka selles valdkonnas. Olen märganud, kui erinev on antud kool teistest koolidest, kus olen käinud, kuna siin ma reaalselt panen suure innukusega asju kirja, kuulan, mõtlen kaasa ja teen koduseid töid igal vabal hetkel. Kahe nädala pärast on kodutöö tähtaeg ja ma lõpetasin viimase osa kodutööst täna õhtul. Ma pingutan 101% ja püüan aega targalt kasutada, kuna siin on nii imeline õppida üha rohkem ja rohkem Jumala kohta ja kasvada Talle lähemale.

Aga aitab küll faktidest.

Sel nädalal jagas meiega Sõna John Stenson. John on nii siiras ja suurt Jumala armastust täis mees. Väga huvitav oli kuulata, mida Jumal tema elus on teinud ja kuidas see kõik on teda muutnud. Mõned head mõtted, mida ta meiega jagas:

1) Inimestena loome me üksteisest ettekujutisi, nagu kihte sibula ümber ja me võtame inimesi sellistena nagu me arvame, et nad on, ilma, et õpiksime neid tundma ja saaksime teada, millised nad päriselt on.

2) Jumal tahab ise meile õpetada elus olulisi asju, Ta tahab, et me ise õpiksime Teda tundma, Ta ei taha, et õpiksime tundma lihtsalt kellegi teise kaudu, missugune Ta on. Ta tahab, et näeksin kõikide kujutiste taga, milline Ta päriselt on.

3) Oluline on tunda Jumalat isiklikut, mitte lihtsalt otsida võimalikult palju informatsiooni Tema kohta.

4) “Kas mul on õigus ‘lõigata’ otsast Jeesuse käed, kui Ta tahab näidata oma armastust kellegi vastu minu kaudu?” John rääkis loo noormehest, kellest ta möödus ja kes lohistas ühte oma jalga enda järel. Jumal pani Johni südamele minna selle noormehe juurde ja palvetada ta eest, aga John tahtis lihtsalt koju minna ja ignoreeris seda. Kui Jumal oli pannud Johni südamele antud küsimuse, siis läks John tagasi ja küsis. “Ei.” Vastas noormees. John mõtles, et okei, vähemalt ma proovisin. Aga ta läks veel teist ja vist ka kolmandat korda uuesti küsima, sest ta Jumal ütles, et ta läheks tagasi. Peale teist või kolmandat korda noormees nõustus. John ei saa ilmselt kunagi teada, mis toimus selle noormehe südames, aga ta sai näidata Jumala armastust selle noormehe vastu. Isegi kui antud hetkel võis näida, et noormeest jättis palve külmaks, võis see tegelikult puudutada ta südant ja muuta midagi.

5) Armastus – parima valimine nende jaoks, keda armastame.

6) Kannatlikkus on pühendumine (commitment) millelegi, mis on väärtuslik, isegi kui see võtab kaua aega.

7) Jeesus ütles oma jüngritele: “Järgi mulle.” Ta ei öelnud, kuhu nad lähevad, sest Ta tahab, et usaldaksime Teda ka siis, kui me ei tea sihtpunkti.

Reedel vaatasime lühifilmi Butterfly circus ( https://youtu.be/p98KAEif3bI  ). Väga soovitan vaadata! Film räägib sellest, kuidas üks inimene, kellele on terve elu öeldud, et ta pole midagi väärt, leiab oma tõelise väärtuse. Jumal on loonud meid imelistena. Ühiskond ütleb meile aga midagi sootuks teistsugust ja kahjuks me võime hakata seda uskuma, kui meile seda pidevalt korrutatakse. Jumal aga armastab meid väga ja võtab meid just sellistena nagu me oleme.

Mäletad ehk, et antud postitus on aususest? Ma pean üles tunnistama midagi, mida ma pole mitte kellelegi rääkinud. Siit see tuleb. Olen teadnud Jumala olemasolust aastast 2009, kui läksime hulga inimestega leeri Lääne-Nigula kirikus. On olnud nii tõuse kui mõõne. Kuigi kõik need aastad olen õppinud Jumalat tundma, lugenud Piiblit jne, siis tegelikult sügaval hingesopis on mul alati olnud mingid kahtlused, kuna mõned asjad pole olnud mu jaoks loogilised või ma lihtsalt pole teadnud vastust. Võib isegi öelda, et ma olen olnud kohati leige. Olla leige on aga Jumala silmis hullem kui olla kuum või külm.

Võrdleksin ennast Peetrusega, kes oli üks Jeesuse jüngritest (õpilastest), kes alati kahtles Jeesuse väites, et Ta on Jumala poeg. Ta elas koos Jeesusega, nägi kõiki imetegusid, aga ometigi ei uskunud ta täielikult. Ka minu elus on olnud palju hetki, kus ma mõtlen, et wow, see ei saa olla võimalik, aga ometigi on, järelikult peab Jumal selle taga olema, see ei saa olla juhus. Kõige selle kõrval on mul läbi aastate siiski kripeldanud, et ma tahan uskuda Jumalasse, aga miski paneb mind kahtlema. Üks pool minust nagu usub, aga teine otsib vastuseid mingitele küsimustele ja kahtleb, aga samas see teine pool ikkagi tahab väga uskuda, aga ei saa.

Neljapäeval, istudes klassiruumis ja kuulates John’i, oli alguses nagu iga teine klassitund sel nädalal. Kui aga Marit hakkas rääkima, kuidas ta DTSi tuli (kõik rääkisid sel nädalal oma lugu), siis miski minus murdus. Ta rääkis, kuidas varasemalt on ta saanud erinevaid prohveteeringuid erinevalt inimestelt. Näiteks, kuidas teda ootab ees seiklus sel aastal või kuidas ta peab avama mingi suure ukse jne. Kui varem ma olin püüdnud ennast veenda, et Jumal eksisteerib ja mõelnud, et “Aga Silja, kuidas on siis võimalik igasugused imelised olukorrad su elus? Need ei saa ju juhused olla, järelikult Jumal eksisteerib.” Ja vahel tundus, et suutsin ennast veenda, aga vahel mitte. Tol hommikul aga jõudis mulle kõik see päriselt kohale. Ma ei pidanud iseennast veenma, vaid Jumal muutis mu südant. Peale seda ma ei suutnud enam üldse keskenduda Johni jutule ja hoidsin igal minutil tagasi pisaraid. Ma oleks tahtnud välja joosta, nutta ja palvetada. Aga ma ootasin kuni pausini ja läksin siis. Palve lõpus Piiblit avades langesid silmad kirjakohtadele Psalmid 22:23 ( “Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind!”) ja 23:4-6 (“Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind! Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis! Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks!”) ning sekund peale teise palve lõppu hakkas kõlama mu peas laul, mida polnud ilmselt aastaid kuulanud, sõnadega “I have decided to follow Jesus, no turning back, no turning back” (Ma olen otsustanud järgida Jeesust, pole enam tagasi pöördumist, pole tagasi pöördumist). Enne magama minekut sain kirjakoha kiri roomlastele 3:21-24.

See on täiesti imeline, mida Jumal saab teha meie elus, kui me lubame Tal elada oma südames. Lihtsalt imeline.

Selleks nädalaks siis kõik. Juhtus küll palju rohkem imelisi asju, aga postitus läheks muidu liiga pikaks.

Järgmine nädal on eriti salapärane. Teame, et lähme metsa 5 päevaks ja õpime seal tegema koostööd, aga see on ka kõik, mida me teame. Eks ma järgmine nädal siis kirjutan, mis me seal metsas tegime ja milliseid hirme/väljakutseid ületasime.

(Kui kerid allapoole, siis näed ka mõndasid pilte sellest nädalast)

Ciao!

---

 

So, first week is actually over. It feels like it has been a month because we have learned and experienced  so much. But first let’s start with some technical things (if you can say it like that) and let’s have some facts.

But before doing so, let me explain something. You are probably a little bit confused about the headline of this post. While being here, I have tried to learn some portuguese and other languages as well and „boa noite“ means good night or good evening. I will just leave it here and let you to decide if it’s a good headline or if it doesn’t fit there at all.

Also, in this post I will be honest with you about some things nobody knows and about some things almost everybody knows.

But now back to the week 1.

I consider myself as pretty analytical person so my dream would be to write down every story with every detail from this week but I try hard to not make it too long so that you wouldn’t  feel bored. If you want to know more, write me!

So, let’s start!

Our DTS is very international: brazilians, estonians, latvians, german, norwegians, canadian, american,  indian, belarussian. I hope I didn’t forget anyone.

Every day we have similar schedule with some small changes sometimes. Every day starts at 7:00 with breakfast and 7:30 is time with God. During the day we hear a lot of  teaching, we make the house shine and do some other things. To be honest (these are the things most of the people who know me, know about me), in Estonia, it has been always very hard for me to wake up early, read the Bible as a routine, clean as a routine and I’ve been very lazy when it comes to reading (I’m more like book buyer than book reader – you can ask from my roommate). But here we have that all every day and we will do all of it at least 3 months straight. Isn’t that wonderful? Like for real, I’m so thankful for it because at home I couldn’t discipline myself well enough. Also, I have noticed that usually when it comes to different schools, I haven’t been very enthusiastic to learn and do homework but here it’s so different.  I’m thinking along, I’m writing down things and I even finished all of my homework today (deadline is 24th August). I am putting 101% of my effort to this school and use my time wisely and it’s so amazing to learn more and more about God and to grow closer to Him.

So that’s all about facts for this week. But now something deeper.

This week we were blessed with John Stenson. He is very sincere man full of God’s love. It was very interesting to hear what God had done in his life and how He had changed him. He really puts his heart into it and you could see God in his eyes. Some good thoughts he shared with us:

• We as humans are creating images about other people. We give people different layers and take their layers as the real image of them without really getting to know who they are behind those layers that we have created for them.
• Jesus told His disciples: „Follow me.“ He didn’t say where they were going because He wants us to trust Him even if we don’t know the destination.
• God is jealous/longing for us to know who He really is. He doesn’t want us to learn about Him through someone else’s experience but He wants a closer relationship with us and He wants to be the one who teaches us about life. People have created an image about God as well but He wants us to know what is actually deep beneath the layers.
• It is important to not just know stuff about God but to know God, to have a personal relationship with Him.
• „Do I have the right to cut off His (Jesus) hands when He wants to show His love to somebody through me?“ John talked about the story when he was passing by a guy who was walking and longing his other foot after him and how God told John to go and pray for this guy. But John just wanted to rush back home and he ignored it. After the message God gave him, he went back to the mall and asked this guy if John can pray for him. „No.“ The guy answered. John was thinking like.. okay.. at least I tried. But after some time he went again and again because God told him so and after second or third time the guy agreed. John will probably never know what was going on in this guy’s heart but he did what God asked him to do and it may have touched this guy’s heart a lot even if he didn’t show it to John.
• Love is choosing the highest good for the one you love.
• Patience is a commitment to something that is valuable even if it takes a long time.

On Friday we were watching short movie called Butterfly circus (https://youtu.be/p98KAEif3bI ). I really reccommend to watch it! The film is about a man who had been told probably most of his life that he is worthless and he means nothing to God but how his life changes 180 degrees when he mets a guy who sees the real value of him. God has created us amazingly but often society tells us something else and when we hear it a lot, we start to believe it. But God loves us and takes us exactly how we are.

Remember I started my post telling you that it’s a lot about honesty this time? Well, I have to confess something and I want to be completely honest with this.  Here it goes. I have known about God since 2009 when I went to confirmation with many people at Lääne-Nigula church. Since then there has been up’s and down’s. All these years I have gotten to know God more, read Bible etc. But even though I have put a lot into it, deep deep inside my heart I have always had some kind of doubts. I have always had many questions and many things haven’t made sense to me so I have been struggling with wheather to believe or not to believe cause God tells us to not be in the middle. You can be cold or hot but not in between those.

I would compare myself with Peter who was one of Jesus’ disciples (students basically) who always had doubts that Jesus is the Son of God. He lived with Jesus, saw all the miracles He did but still he didn’t believe fully. In my life there has been many situations where I’m thinking like.. wow, this cannot be, it’s impossible that it happened but it can’t be a coincidence, so God has to be behind it. But even so, I have still had small doubts in my heart. Something didn’t let me to give 100% to God. One part of me kind of believed but other part was searching for answers and had doubts but in other hand, this part really wanted to believe.

On Thursday when I was sitting in the classroom and listening to John, it was like another lesson we have had every day (with different message of course). But when Marit started to talk about how she got into DTS (this week everybody share their story) then something inside me broke. She talked how she had had 3 similar messages from different people at different times and they were something like „this year will be adventureous“, „you will have a big door that you need to open but I don’t know what is behind that door“ etc. I have tried to convince myself so bad all those years but I never convinced myself fully. Sometimes it seemed like I truly convinced myself but I didn’t actually. The doubts always came back. But this morning God showed me who He really is and I finally understood everything.  God fully transformed my heart on that morning. I was holding back my tears so bad. I couldn’t consentrate at all on John’s talk but I just wanted to go outside, pray and cry. But I waited until the break and then went outside. After the prayer I opened the Bible and my eyes caught Psalms 22:23 („All of you who revere the LORD—praise him! All of you who are Jacob’s descendants—honor him! All of you who are all Israel’s offspring— stand in awe of him!“) and 23:4-6 („Even when I walk through the darkest valley, I fear no danger because you are with me. Your rod and your staff— they protect me. 5 You set a table for me right in front of my enemies. You bathe my head in oil; my cup is so full it spills over! 6 Yes, goodness and faithful love will pursue me all the days of my life, and I will live in the LORD’s house as long as I live.“) and a second after my second prayer, I heard a song in my head coming from nowhere which I hadn’t listened probably for years and it started with words „I have decided to follow Jesus, no turning back, no turning back.“ Also, later, before I went to sleep, I got a scription from romans 3:21-24.

It is just amazing what God can do when we let Him to live in our hearts. Just amazing.

That’s it about this week. A lot of other amazing things happened but this post would get way too long if I wrote everything here.

And about next week – it’s very mysterious. We just know that we will go to the forest for 5 days and we will learn there to work together as teams and that’s pretty much all we know. There’s going to be overcoming of fears/challenges, we’ll see more about that next week.

 

Ciao!

(Some pictures from this week)